“Lihtne” veisekasvatus: tõuaretus ja tootmine

Tõuaretus ja liha tootmine, aberdiin-anguse amm vasikaga

Tõuaretus või liha tootmine

Lihaveistega tegelema hakates tuleks otsustada, kas eesmärgiks on pigem tõuaretus või liha tootmine. Maastikuhooldamise eesmärgil loomapidamist ma ei puudutaks – Facebooki grupis oli üks kurb postitus, kuidas “lihtsalt” veiseid pidada. Selline pidamine, kus loomadele ei pakuta ei sööta ega aset ja naabritele ei pakuta turvatunnet, et loomad nende vara ei rüüsta, ja ei ole sealt saada kvaliteetset lihalooma ega ka tõulooma, ei ole aktsepteeritav ega peaks olema seda ka teiste lihaveisekasvatajate poolt.

Miks tuleb juba alguses endale eesmärk seada? Iga söötmispäev maksab ju lõpuks raha ja nii on ülioluline läbi mõelda, selgeks teha ja planeerida, mida soovitakse saavutada.

Kõige efektiivsem on liha toota ristamise teel. Valides aga ristandkarja asemel tõukarja, saaksid väikesed talud oma loomade väärtust märkimisväärselt tõsta. Ausalt – Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontroll ei ole nii kallis. Liha tootjana on vaja lisaks mõelda, kas töödelda oma loom ise või jääda tooraine tootjaks. Viimasel juhul tuleb ära elamiseks kindlasti kasvada suurtootjaks. 

Mina valisin aretuskarja loomise tee. Kui mul oleks 2000 hektarit maad ja suured laudad, siis ma ilmselgelt looksin tootmiskarja ja kasutaksin mujal maailmas välja töötatud ristamisprogramme, et maksimaalselt liha toota ja seda tooraineks tööstusele müüa. Ehk siis – teistes tingimustes teeksin ma võib-olla teised otsused, sest minu jaoks ei ole üks tee teisest halvem.

Tõuaretus = kõik tõud ühte nägu?

Aretus lihtsalt öeldes on mingite tunnuste järgi oma karjas paaridevaliku tegemine – kas siis neid tunnuseid soosides või vältides. Näitusekarju meil Eestis veel ei ole ja kas niipea tulebki, seega puhtalt ilusaid loomi ja nende värvi vaadata siin ei maksaks. Pigem tuleb endale selgeks teha, milliseid tunnuseid vaatama hakatakse ja vastavalt sellele aretuseesmärgid paika panna. Ja loomulikult – nende eesmärkide nimel ka tööd teha.

Paljalt turunõudlusele üles ehitatud aretust ma siiski ei poolda. See on kurb, et erinevad tõud kaotavad üha enam oma eripära. Näiteks – kui turg nõuab limusiini, siis paljud kasvatajad üritavad, olenemata nende kasvatatavast tõust, saada selle tõu limusiinile sarnaseks (loe: konkurentsi pakkuvaks limusiinile). Kui mingi tõug meeldib või see tundub olevat kasulikum, siis tulekski seda tõugu kasvatada,  mitte tegeleda teiste tõugude selle tõu sarnaseks muutmisega (kehtib nii veiste kui teiste loomatõugude puhul minu arvates).

Miks ma just sellise näite tõin? Enne endale Šotimaalt aretusloomade toomist tuli mul veidi mõelda, mida ma tahan saavutada, sest just Suurbritannias on surve minu valitud tõu aretuses liikuda ühe enam Mandri-Euroopa suurte tõugude nägu. Minu meelest on näha, kuidas aberdiin-angused aina enam musta limusiini meenutavad. Leidsin õnneks karja, kus selliste “sileda kõhuga” sellide vastu huvi ei ole ja loomad on igati aberdiin-anguse nägu.

Näiteid võib tuua ka teiselt poolt ookeani. Ameerika mandril ei ole minu meelest šarolee ja anguse vahel peale värvi enam midagi. Või tegelikult isegi must šarolee on seal olemas ja musti šimmentalegi leidub. Seal tehti varem kõvasti turundustööd, et musta kasukaga loom on parem ning tõuaretus läks sellega kaasa. Mis tegelikult tähendab, et kõva müügitööga saab kõike müüa.  Ja eks lihtsam ongi lasta end peavoolust kanda, kui ise oma loomadele turg luua.

Kas sina tead, mida sa toodad või aretad?

Kui farmi eesmärk tõuaretus, siis peab oma loomade kohta hakkama andmeid koguma ja neid töötlema. Vaid nii saab hinnata, kas liigutakse soovitud suunas ning anda klientidele tõest infot oma loomade väärtuse kohta. Mida paremini oma tööd teha, seda rohkem andmeid tuleb koguda ja seda keerulisemaks läheb nende andmete töötlemine. Ühel hetkel pead oma töö lihtsustamiseks kasutusele võtma ka mõne selleks väljatöötatud süsteemi nagu meil on LIISU.

Aga mis mind kurvaks teeb on see, et ei teata, mida toodetakse või aretatakse. Kuna otsest kasu oma loomade lihakehast ei saada, siis vist ei nähtagi vajadust süveneda. Kui ikka oma lihapoes oma loomi müüksime hakkaksime ehk ka mõtlema:

  • millise sugupulli  ja mis ootustega karja toome,
  • kas mõnda ammedest ikka hoiaks karjas,
  • kuidas parandada lihakeha kvaliteeti,
  • jne.

Rääkimata sellest, et kui ise oma liha müüa, siis me vaataks ka söötmist teise pilguga.

Meil on olemas kvaliteedi hindamiseks süsteem SEUROP. Mulle on jäänud teiste kasvatajatega suheldes mulje, et paljude jaoks on see SEUROP süsteem negatiivse kõlaga ja selle õigsusse ei usuta. Samas see süsteem väiksemate tõugude puhul ongi hindamiseks nigel, sest sunniks näiteks S klassi saamiseks meid angusest tegema belgia sinist ning aberdiin-anguse liha kvaliteedi plussid jäävad turul õiglaselt tasustamata (rääkimata sellisest tõust nagu wagyu). Hea on aga see kindlasti Mandri-Euroopa tõugude hindamiseks.

Tahaks tagasisidet otse tarbijalt…

Aga kuidas siis mõõta oma töö tulemust küsiks mina… Tarbija ei saa meile hinnangut anda, sest ta ostab Maximast mingi umbisikulise tüki liha ja kui ei meeldinud, läheb ostab järgmine kord Rimist, isegi kui tegelikult liha tootja on üks ja sama, aga kes seda päritolu seal avatud lihaletis nii väga jälgibki. Olen kaupluste lihalettides töödanud ja siit üks tore näide: tuli tädike, kurtis, et eelmine nädal võttis Maksimarketi letist hakkliha no ei olenud hea kuidas teil on (töötasin Konsumis, teadjam teab, et see on Coopi liige ja tarnijad samad). Hmm samas kui lihatööstustelt oodata mingit tagasiside, siis need hindavad aga kõiki ühe vitsaga.

Siit minu suurim unistus – saada otse tarbijalt tagasisidet oma loomade liha kvaliteedi kohta, et hinnata oma töö tulemusi ja teha edasi nende pealt otsuseid. Hetkel on mul küll tunne nagu kobaks pimeduses, samas olen nüüd ise oma looma tõesti pannile pannud ja näiteks paremat hakkliha ei ole ma ühestki poest saanud.

Tootmisfarm ja ristamisplaanid

Kui tegutsed puhtalt tootmisfarmina, siis on eesmärk lihtsalt ja kiirelt saada tapavalmis loomad. Saamaks parimat hinda tuleb kombinaati pakkuda just maksimaalse lihakusega kiirelt valmivat madala pidamiskuluga  noorlooma. Kui just ei tegeleta nišši leidmisega ja ei hakata ise kindlat sorti liha pakkuma turule. 

Ristamisplaanid on mu meelest siin väga teretulnud, kuid selleks peaksid olema puhtatõulised eritõugu loomad, keda omavahel kasutatakse. Uudikristamine võib ju mõnel juhul viia imepärase tulemuseni, aga minu meelest on see siiski umbmäärane tootmine. Läbi tuleb mõelda, kas karjatäiendust toodetakse ise või ostetakse sisse, sest ristamisplaane on erinevaid. Mõni plaan näeb ette, et karjatäienduseks esimese põlve ristandid veel sobivad.  Ideaalis kasutab tootmisfarm vaid puhtatõulisi sugupulle – vastavalt sellele, mida ta tootmises muuta tahab. Ka karjatäiendus ei pruugi tulla oma karja ristandlehmikutest (need realiseeritakse), vaid kas oma puhtatõulisest karjast või ostetakse.

Andmed on olulised!

Selleks, et teada, mida tootmises muuta, isegi kui peetakse ristandkarja, on vaja mingitki läve/andmebaasi, mille najal teha edasisi tootmisotsuseid. Kas seda pidada oma farmi põhiselt või liituda suurema süsteemiga? Leian, et ühtne usaldusväärne andmebaas kõigist loomadest on kõigile vajalik ja usaldatavus kasvab koos andmete hulga kasvuga. Mida rohkem infot, seda väiksem on manipuleerimise mõju sellele. Nii tekib võimalus võrrelda, saame teada, kellel läheb kõige paremini, ning sellest õppida – siit ka bencmarking (e.k. võrdlusanalüüs) aretuses ja lihaveisekasvatuses. 

Toon näite andmete kogumise olulisusest. Ükskõik kas olla tõufarm või tootmisfarm – madala piimakusega amm tuleb karjast välja viia ja mõne kõrge piimakusega amme lehmik tema asemele jätta. Kuidas teada milline amm on madala piimakusega ja tegelikult lihtsalt laseb omaniku rahakotil lulli, süües end täis aga vasikat ei kasvata, kui talunik ei kaalu ega mõõda oma loomi? Mina küll ei teaks ilma andmeid kogumata.

Siin ei pääse mu meelest ei tõufarmid ega ka tootmisfarmid Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli AS programmist Liisu. Töövahendid on olemas, tuleb vaid andmeid koguma asuda:

  • kaaluda iga vasikas, kes sünnib;
  • vähemalt kaks korda aastas üle kaaluda noorloomad;
  • lineaarselt hinnata suguloomad;
  • jne.

Kas see on lihtne? Ilmselt mitte, sest taas lisandub juurde tööd. On see vajalik? Minu meelest küll.

Millist teed pidi ikkagi minna…

Alati saab tegeleda ju mõlemaga korraga, kui selleks on võimalusi. Väike aretuskari on aga kindlasti elujõulisem kui väike tootmiskari, sest tootmisel peab olema kvaliteedi kõrval ka kvantiteet, et ära elaks. Tuleb lihtsalt oma võimalused üle vaadata ja siis otsustada ning ei tohiks unustada, et tulemusteni jõuab siiski vaid eesmärke seades ja nende nimel töötades. Tõuaretus ja tootmine ei ole iseenesest ainsad valikud, ka näiteks hobina loomapidamine ei ole ju halb, kui on vahendeid ja tahet. 

Jaga teistegagi: