“Lihtne” veisekasvatus: tooraine või valmistoode

loomakasvatus

Loomakasvatus ei ole minul hobi

Ma ei tea kuidas teistel, aga minul täidab loomakasvatus tööga iga päeva ja seda aastaringselt. Ma ei suuda ette kujutada, et tegu võiks olla vaid hobiga või loomad eksisteeriksid vaid maade hooldamiseks. Panen ma ju siia nii palju aega, et lisaks täistöökohta kõrval pidada pole võimalik. Seega pean lihaveistega jätkata soovides nad kuidagi teenima panema. 

Selles valguses mu mõtted siin kirjas ongi. Mul on lihaveised, kuid muid tootmisharusid ettevõttel ei ole. Kuidas  lihaveist väärindada? Selles artiklis ma nuumapullide müüki ei puuduta. Sellega sain kõvasti kõrvetada  -arvestasin, et saan pullikud maha müüa, aga siis enam kokku neid ei kogutudki. Kui juhuslikult edaspidi peaks klappima ja hind sobib, siis miks mitte, aga oma elus püsimist ma sellele ei rajaks.

Lihaveiseid kasvatame liha saamiseks

Lihaveiste nimi ütleb ära, mis eesmärgil neid loomi kasvatatakse. Liha eest makstakse jumal teab mis skeemide alusel, kuid üks on kindel – noore ja lihaka looma eest saad parima hinna. Selle hinna aga dikteerib töötleja ja siin ei ole mõtet kiruda, et töötleja piisavalt ei maksa. Ka tema ettevõtte eesmärk on kasumit teenida: toorme odav sisseostuhind on siin märkimisväärse tähtsusega. Seepärast olles vaid tooraine tootja peab rõhuma kvantiteedile, madalatele tootmiskuludele, efektiivsusele. 

Kui on palju maaressurssi siis võikski suund olla tööstustele tooraine müük. See tagab stabiilse ja kindlama sissetuleku ning nii on lihtsam ka planeerida oma rahavooge.  Aga selleks, et mõistlikult  tööstuse hindadega innovatsioonil kannul püsida ja hakkama saada, peab olema karja suurus kuskil 300 amme ligi. See  on minu analüüside pealt öeldud. Eks igaüks peab oma masinapargi, söötade, tööjõu ja muude kulude põhjal need arvutused tegema.

Mis on aga kindel – tooraine tootmisel tuleb kasum müüdud mahust. Need palgikoormad, mis sõidavad Maardu sadamast välismaale, ei maksa midagi võrreldes näiteks uue täispuit kapiga. Paljud väiksemad ja suuremad puidutööstused on aru saanud, et servamata laua tootmine viib pankrotti. Selle asemel tuleb investeerida oma tootmisesse ja leida võimalus see palgimaterjal väärindada. Nii teeb üks saunapinke, teine linnusöödamaju või on hakatud lausa palkmaju ehitama – ja ekspordivad.

Mahutootmine ei ole halb, kuid minu jaoks võimatu valik. Isikliku kogemuse pealt saan öelda, et väike kari end tööstuse hindadega ära ei majanda. Kui lisaks alustada “vanaemal olid kuskil heinamaad” stiilis  on vaja investeerida kümneid tuhandeid eurosid (ei taha hirmutada, aga pigem isegi sadu tuhandeid). Seega muutub kiiresti küsimuseks, milline tootmise strateegia ellu aitab jääda. Loomakasvatus ei ole mugavust otsivale inimesele – ei selle rahaline külg ega ka selle reaalne sisu.

Mida saaks ise oma loomadega teha?

Kui väike tegija tahab  hakkama saada, siis peab ta oma karja suutma ise väärindada. See on palju keerulisem kui lihtsalt toorainet toota. Hakkama peab saama töötlemisele kehtivate nõuetega ning lisaks leidma oma too(de)tele kliendid.

On neid, kes ka mustalt tegelevad, aga mina sellist riski ei julgeks võtta. Trahvid on hirmus suured. 

Zoonoosid ja massiline toidumürgitus ei hirmutagi, sest neid on võimalik kontrollida. Ühe toidupoe letist olen kõhulahtisuse mitu korda saanud, kuigi järgitakse reegleid ja kõik on kontrollitud. Mõistan masstootmises kehtivaid väga rangeid reegleid. Töökäsi, mis seal toiduga kokku puutuvad, on palju ning  palju on ka kohtasid, kust toit enne letile jõudmist läbi käib. Oma farmis, kus kõik on üpris konstantne ja isik, kes kogu protsessi läbi viib, on üks ja see sama, tekib aga mõttekoht… Üks asi on vastutada vaid vaakumpakendamise eest tehase liinil, hoopis midagi muud on vastutada kogu protsessi (vasika sünd, kasvatamine, tapmine, lõikamine, müük) eest ainuisikuliselt.

Loomakasvatus massidesse – saadame kliendid PRIAsse…

Ise olen naljaga pooleks liha küsijatele öelnud, et palun väga – rega end PRIA-s loomakasvatajaks, müün terve pulli sulle elusalt maha ja tapa omatarbeks. Seni pole keegi sellega nõus olnud, sest 300 kg lihaga on keeruline üksi hakkama saada, aga liha küsijaid jagub, sest mul ju on lihaveised.  Tegelikult ka klient tahaks vahetut suhtlust. Uskuge, kui leiaksin võimaluse liha müüa seadustega kooskõlas, nii et saaksin puhta südamega ulatada küsijale lihatüki, siis seda ma ka teeksin. Kahjuks ei ole mul vahendeid, et täita selleks vajalikke nõudeid. Varem polnud ruumi selleks. Nüüd on küll ruum, aga vahendid selle kordaseadmiseks tuleb alles leida.

Minu ema käis 90ndatel pikalt Nõmme turul liha müümas, tapeti kodus ja sõitis linna 180 km ning see tasus ära… Seega on mulle jube keeruline üldse selgeks teha, et see ei ole normaalne ja kui palju ohte sellises tegevuses on… Praktika neid ohte tol ajal ei kinnitanud. Olen lapsest saati loomatappu näinud ja oma kodus on minu jaoks see ettevõtmine humaanseim viis üldse kui vedada loom kuhugi võõrasse surma lõhnalisse kohta, kus tal silmad pahupidi lähevad juba maha laadimisel. Kuidas ma reklaamin looma liha, kes sellise teekonna läbi käib, stressivaba lihana. Kui tarbija hakkaks väga kõva häälega küsima, et põdra liha kõlbab süüa kui jahimees ta seal metsas maha laseb, miks siis see lihaveis ei kõlba, ehk muutuks siin ka midagi.

Tapamaja ma kahjuks ei suuda vist kunagi ehitama hakata, aga toetustega saaks vähemalt töötlemise ruumid korda teha. Kuigi hetkel pole jõudu isegi toetuste jaoks, sest noorele ettevõttele on omaosaluse täitmise reegel liiga suur amps. Kas ehk siin on üks põhjuseid, miks nii palju petetakse PRIA-t? Loomakasvatus on selline tootmisharu, kus esimese toodangu müügini jõuad alles paari aasta pärast. Seetõttu peab alustades olema algkapital päris suur ning vasikad jäävad veel pikalt tagantjärgi oma ammede pidamist kinni maksma.

Võimalik on ka ühineda mõne teise entiusastiga ja ühiselt liha müüma hakata, aga hetkel ei ole ma näinud ega kuulnud kedagi kes sooviks nii edasi minna.

Lisaväärtus läbi tõukarja

Üks võimalus ka väikese taluna hakkama saada on luua tõukari. Tõukarjal on võimalus müüa tõuloomi ja sellega teenida valmistoote hinda – juhul kui on tõuloomadele turgu. Siin tuleb eelnevalt võimalikult palju uurida erinevate tõugude kohta, nende vajaduste kohta, turul toimuva kohta ja ka kasvõi seda, kas tarbijal lõpuks üldse vahet on, mis tõugu see loom siis oli enne lauale jõudmist. Mina saan vaid aberdiin-anguse kohta näiteid tuua. 

Aberdiin-anguse tõuloomade siseturg on praegu ülepakkumises. Elukaaslane on küsinud, et no millal siis nüüd loomad ära ostetakse… aga ma ei teagi ju, hea õnnega astub vahel mõni huvitatu hoovile, kas ta ka ostab on juba iseasi. Kui tahta midagi saavutada, peab kohe mõtlema välisturule, kas siis üksiküritajana või end kuhugi kampa sokutades. Kirjutada äriplaani, et hakkad iga aasta kümneid kalleid tõupulle müüma Eesti, ei maksa. Tõuraamatusse jõuab heal juhul 15 pulli aastas ja kasvatajaid on kümneid kelle pulle sinna jõudnud on läbi aja.

Mina eristan kahte tüüpi tõuloomadega tegelejaid:
  • tõuloomade aretajad,
  • tõuloomade kasvatajad.

Esimesed tegelevad teadliku valikuga, kogutakse ja analüüsitakse andmeid ja saadakse aru päritavusest ning omatakse laiemat eesmärki tõsta kogu populatsiooni aretusväärtust. Tööd tehes peetakse silmas kogu Eesti tõukarja hetkeolukorda ja töötatakse vastavalt aretusprogrammile ehk ka turule. Suurepärane kui on selgeks tehtud ka originaaltõuraamat ja omatakse laiemat pilti tõu arengust väljapool Eestit.  Ma ei julge enda karja veel aretuskarjaks nimetada, kuid eesmärk on mul tõukarjast aretuskarjaks tõusta küll, aga selleks on vaja veel päris palju õppida.

Tõuloomade kasvatajad toetuvad aretuskarjade tööle, ostes neilt parimaid sugupulle ja saades nii müügiks aina paremaid vasikaid. Aga oma tööd tehakse vaid oma karja siseselt ning aretuseks pulle pigem ei müüda, samas ristamisse puhtatõulisi sugupulle – miks mitte. Jah ma teen vahet aretuspullil ja sugupullil. Esimene peaks omama tõepärast infot oma aretusväärtuse kohta ja peaks parandama tõuomadusi, teine läheb ja toodab hulga sinki.

Minu meelest aretaja vastutab osaliselt ka kõigi nende karjade eest, kuhu ta oma aretusmaterjali müüb. Lihtsalt tõukari, kes ei paku aretuspulle ega tegele aktiivselt valikuga, vaid toetub aretuskarjade tööle, vastutab aga vaid oma karjas tõulise arengu eest.

Seega on puhtatõuliste loomade austajatel valida kahe tee vahel:

  • tegeleda ise aktiivselt aretusega  ja pakkuda turule kõrge aretusväärtusega sugupulle ja lehmikuid;
  • või kasutada aretuskarjade materjali oma puhtatõulist karja arendamisel.

Aretuskarjad vajavad värsket verd

Aretuskarja puhul ei tohiks karja rajada Eesti aretuskarjade baasil. Pigem otsida parimaid tõuesindajaid erinevate põlvnemistega välisturult, tegeleda seemendamisega ja ka siin võimalusel mitte kopeerides naabrit vaid eristuda. Samas, kui on vajadus kasutada karjas ka sugupulli, siis seemendada ülearu palju erinevate pullidega ei maksa. Liiga kirju lehmikute punt võib tekitada olukorra, kus hiljem ei leia  neile tõupulli. Igale ju eraldi pulli ei osta ning ka välismaal kasutatakse seemenduspulle, seega võib tekkida olukord, kus kogu EU jääb lõpuks kitsaks. Loomulikult ei pea karjas pulli kasutama ning võibki ainult seemenduste peale jääda, mida ma ise olen mõelnud, et ehk tõupulliga kaasnevad riskid väikeses karjas ei tasu end ära ja mingi hetk kui tingimused farmis juba lubavad jään vaid seemenduste peale.

Ikka võib tekkida kiusatus osta loomad mõnest tuntud Eesti aretuskarjast, lootuses saada osa tolle karja juba saavutatud edust.  Järgmisel hetkel aga avastad, et sugupulle ei saa kuidagi müüdud, sest see põlvnemine on laialt levinud ning pead tõdema, et oled teinud vale ostuotsuse. Eriti kehtib see siis kui oma aretuskarjaga soovitakse siseturul läbi lüüa. 

Samas kui eesmärk on lihtsalt puhtatõuline kari, tuleks käituda täpselt nii nagu just kirjeldasin, et ei tohiks. Tuleb osta Eesti parimast karjast parimad ja võimalikult ühetaolise põlvnemisega võimalikult kvaliteetsed lehmikud. Sellisel juhul on alati lihtne leida Eestist aretuskarjadest tõupulle. Muidugi eeldusel, et aretuskarjad veidigi erineks üksteisest.

Hetke olukord aberdiin-anguse turul on kahjuks selline, et aretuskarjad on paljuski ühetaolised ja tootmiskarjadel on keeruline leida sugupulle. Kõigil samad loomad sugupuudes. Ei maksa kopeerida teiste aretustööd, pigem eristu! Võimalusel väldi populaarseid seemenduspulle, püüa leida ise spermat välismaalt, kui raha on, siis isegi embrüoteni välja. Sellisel juhul on karjast alati midagi pakkuda – ükskõik, millisest karjast on ostja emasloomad pärit.

Tahan ise otse tarbijale müüa ja omada aretuskarja

Mitte ükski tee ei ole halb või hea, õpime kõigil radadel, kus käime, aga ma leian, et valitud tee juures spetsialiseerumine on oluline.  Loodan, et kasvatajad saavad aru, et tooraine tootja on alati madalam kui muru. Kuid olgem ausad – väikestel tegijatel on Eesti tingimustes väga raske jõuda tooraine tootjast töötlejaks. Mujal maailmas liiguvad asjad paremuse suunas. Oli see vist üks Austraalia osariik, kes muutis seadust, et saaks kasutada liikuvaid tapamajasid, nii et need ka tasuvad oleks 😉 . Eks näis, kas enne laboriliha jõuab kogu heaolu teema nii kaugele, et loom võibki aasal süües õnnelikult surra ja alles siis lõikelauale jõuda ja tänu sellele väikesed talud saaks taas ise oma toorme väärindada.

Jaga teistegagi: