Lihaveiste aretus ja loomade praakimine põhikarjast

Lihaveiste aretus, ammede praakimine

Lihaveiste aretus on tunduvalt keerulisem kui juurdekasvu või 100% tõulisuse jälgimine. Täna saatsime selle punase noore amme ära. Esimest korda viis teekond tappamajja, sest peale muu vigastas ta ka oma jalga. Siis jäingi mõtlema üldse sellele 4 aastale, mis ma olen aberdiin-angusega tegelenud ja ausalt iga aasta mõelnud kas nüüd saab raha otsa ja paneme pillid kotti.

Oleme lühikese tegevusaja jooksul teinud ammekarjas mitu praakimist. Tootmisse on esimestest 25 ammest müüdud kolme aastaga 6 looma. Peamisteks põhjustusteks välimiku vead. Huvitav on see, et aberdiin-anguse maine järgi Eestis arvasin, et peamiseks praakimise aluseks võiks olla pigem iseloom. Iseloomu pärast aga ei ole kedagi põhikarjast välja arvata tulnud veel.  

Sobimatus aretuskarja ei takista lihatootmist. Seetõttu oleme varasemalt ammed, kes aretusse minu hinnangul ei sobi, tiinetena tootmiskarjadele müünud. Soov panustada aretusse ning piiratud ressursid võimaldavad meil endil hetkel tegeleda vaid parimate aretusloomadega.  

Kurb on see, et amm, kelle ma peale üht-kaht poegimist karjast välja viin, ei ole tegelikult oma ostuhinda tagasi teeninud. Edasi tootmiskarja müües on ta müügihind juba midagi muud. Väikese tootajana, kes tahab tegeleda aretusega, pean tegema mõnikord just selliseid valusaid otsuseid. Õnneks on peale kasvamas tunduvalt parema potentsiaaliga noorloomi. Sel aastal mu silm lausa puhkab neil 15 lehmikul kes õus silo nosivad.

Kui tahad osta ei ole müüjat, kui tahad müüa ei ole ostjat

Kui me 2013. aastal alustasime, siis ei olnud lehmikuid kuskilt saada. Ostsime seda mis pakkumises oli. Ei vaadanud ma ei jalgu ega juurdekasvusid, saaks vaid kuskilt 100% aberdiin-angused. Ma arvan, et sellises olukorras on vast teisigi olnud. Arvestasime iga mittetiine lihaveise lehmiku kohta 1500 € eelarvesse, et osta parimaid.

Saime nii häid loomi kui ka kehvemaid, hinnad kõikusid 800€-1600€ vahel. Kvaliteet ja hind käisid käsikäes, kuid valik oli turul olematu. Tihti ei ole Eestis kasvatatud lihaveiste kohta muud infot kui põlvnemine. Lihaveiste aretus sellisel moel on väga aeglane ja kulukas, sest mullikaid ostes tegeled sa tegelikult õnnemänguga (pullide ostmisel on seis täpselt sama). Loomulikult on ka häid karju, aga meile tuli vastuseks, et neil on sündimatagi vasikad borneeritud ja lootus olematu lähiajal jaole saada.

Hasart, et mis ostetud loomast kasvab, kas ja millist potentsiaali ta endas peidab, sumbub kiiresti argipäeva töödesse ja ressursside raiskamisega seotud hirmudesse.  Kui nüüd ilmneb, et tõule omaste tunnuste poolest on tegu praakloomaga (nt kasvavad sarved, kuigi neid ei tohiks üldse olla), siis on tegu tõeliselt halva investeeringuga. See on minu enda raha, mis peab nüüd mitu aastat selle looma all kinni olema. Kulutades tuhat ja enam eurot loomale, ei vii sa teda ju kohe karjast välja. Samas aretusse müüa selliste loomade järglasi süda samuti ei luba. Seega mina viin.

Lihaveiste aretus ja Maru Lihaveise eesmärgid

Mina tahaks oma loomade kohta midagi enamat ostjale öelda, kui et tegu 100% angusega. Iga angus ei ole enam ammu ekstensiivsesse pidamisse sobiv või parimate emaomadustega. Seega on vaja õppida, infot koguda ja analüüsida.

Leian, et mul tuleb võimalikult palju kasutada tuntud aberdiin-anguse tõuraamatute aretusmaterjali. Tipp karjade omanikud saavad ennustada väärtusi oma loomade kohta enne kui need sünnivad. Tuntud tõuraamatutest pärit aretusmaterjaliga tuleb kaasa palju väärtuslikku infot, sest kasvatajad on väga pikka aega oma tööd teinud. Hetkel meil siin ei jää muud üle kui käia nende jälgedes.

Lisaks tuleb vahel kriitiliselt oma ammekari üle vaadata, vajadusel ka rasked otsused ära teha ning usun, et lõpuks jõuan nii soovitud tulemusteni. Iga amm aretuskarjas peaks olema oma tõu parim esindaja. See on üks tähtsamaid eesmärke minu silmis.  Ainult üks parameeter – puhtatõulisus – ei näita veel midagi. Mõni ristandite ristand võib olla palju parema välimikuga, tervem ja kasumlikum kui puhtatõuline loom, kelle “aretuse” juures ei ole ammu midagi muud kui tõulisuse % vaadatud. 

Ma pean tundma oma loomi, teadma nende potentsiaali, tugevusi, nõrkusi.  Kevadel uut pulli karja ostes, tuleb aga jälgida palju rohkemat kui puhtatõulisus paberil, sellest olen ma küll aru saanud.

Loodan, et ükshetk on ka mul teada oma karja geenides peidus olev info ja saan numbrites oma klientidele näidata et jah, siin on aberdiin-angus kes tõesti:

  • on väga hea söödaväärindaja,
  • annab suurepäraseid lihakehasid,
  • on pikaealine, tugeva tervisega ning viljakas,
  • on rahumeelne ja kuulekas,
  • on parimate emaomadustega
  • põlvneb maailma parimatest karjadest, kus neid väärtusi on seni ajani silmas peetud.

Mõtlemiseks

Siia lõpetuseks lingiks paar artiklit, mõtlemiseks on mu meelest materjali küll. Pedigree cattle – an exciting world to be in ja Over complication of the job!.  Teemaks ikka lihaveiste aretus. Kaks mõtet mis mul tekkisid: “teada mis on oluline” ja “aretajal on vastutus”. Ma ei hakka unistamagi, et meil saavad olema lähiajal sama tipptasemelised tööriistad kasutada oma töö ja valikute hindamiseks kui see on mujal maailmas, aga see ei tähenda, et suurelt mõelda ei võiks ;).

Seega kuna ma teen päris kulukaid otsuseid, et mu kari oleks iga aastaga parem, ei taha ma kuidagi kellelegi oma töö vilju kinkida. Kindlasti leiab odavamaid loomi kui minul müügis, aga tuleks mõlda ka kaugemale.

Jaga teistegagi: