“Lihtne” veisekasvatus: müük ja turundus

veiseliha müük

Veiseliha müük vajab teadlikku tarbijat. Kui tarbija veiseliha ei hinda ei ole mul suuremat mõtet tõulooma ega ka lihalooma toota. Tarbija oskus küsida just Eesti lihaveist või lausa teha vahet tõugudel restoranis, Maximas või turul tagab töötleja huvi osta meilt tooret. Rääkimata oma loomade liha otse tarbijale turustamisest, kus tuleb teha ise nii müügitööd, turundada kui ka tarbijat koolitada.

Müügivõimalusi on mitmeid…

Kui töötleja tuleb viib kuskilt padrikust loomad ära ja sellega ollaksegi rahul, siis ei ole vaja eriti aega müügile ning veel vähem turundusele raisata. Selliseks odavaks toorme kokkuostuks on teed olemas ja need rajad töötavad hästi. Aga mida enam soovida tulu saada, seda rohkem tuleb panustada sellesse, et loomad oleks müügikõlbulikud ka kõrgema hinnatasemega projektidesse.

Mina ise olen oma üksikud lihaks minevad loomad saatnud nii ETKÜ kaudu Poola kui ka BGB projekti. Aga lisaks on meil ju veel Liivimaa Lihaveis,  Märjamaa Lihatööstus, Karjamõisa Lihatööstus, Saaremaa Lihatööstus, Eesti Lihaveisekasvatajate Ühistu jpt… 

Aga kui on ka tõuloomade müügi soov? Üheks võimaluseks on sokutada oma loomad läbi ühistu kuhugi eksportpunti. Aga mõnikord  ei jõua siingi kasvataja ühistuni ja ühistu kasvatajani. Kuigi statistika näitab, et tõuloomad on meil olemas, ei ole suuri eksporte millestki teha, sest neid loomi lihtsalt ei leita üles. Loodetavasti see muutub, sest uusi karju tuleb üha juurde ja ollakse avatumad, targemad ja ambitsioonikamad.

Kui olla aga niššitootja, siis ei ole ühistust nii suurt abi, sest sealsed hinnad ei ole niššihinnad ja targem on kampa lüüa hoopis teiste sama nišši tootjatega. Kuidas see õnnestub on suur küsimus. Üks asi on üles leida sarnases niššis tegutsevad tootjad, hoopis teine on leida ühine keel ja liikuda koos ühise sihi poole.

Alati on võimaluseks ka üksi edasi rühkida: üles ehitada oma bränd, tegeleda tarbijate koolitamisega ja nende hoidmisega, leida turul oma koht, tutvustada oma nišši, tööd ja tooteid, samal ajal aga tegeleda ka igapäevaselt oma loomade ja nende heaoluga…  Üksi on seda väga palju, lisaks on tegemist pika ja töömahuka protsessiga ning paljudel jõud raugeb enne eesmärkideni jõudmist.

Veiseliha müük

Siin ma võin tuua vaid ühe väga hea näite – Liivimaa Lihaveise MTÜ. Ma ei tea, mis on nende finantsolukord, kuidas seal seesmiselt asjad käivad, sest jutte on igasuguseid, aga see, kuidas nad on lihaveise liha turundanud, on midagi millest väga palju õppida saab. Tee vaid ise paremini – kui suudad. Veiseliha müük ja turundus on palju laiem teema kui leping suure lihatööstusega või lett turul. 

Mulle väga meeldis 11. aprillil Jõudluskontrolli konverentsil viimane ettekanne “Milliste vahenditega parandada lihaveisekasvatuse kuvandit.” Loomulikult oli sellel üritusel väga vähe lihaveisekasvatajaid kohal, mis oli äärmiselt kurb. Rasmus Kagge rääkis väga hästi, kuidas asjad käivad. Saalist võis kuulda vastuseks kommentaare stiilis, et aga siis me teeme ju tööstuste eest töö ära, kui ise veiseliha promosse panustame. Minus tekitas selline suhtumine mitmeid küsimusi:

  • Kas tööstusel on meid üldse vaja avatud majandusega maailmas?
  • Kelle huvides on tarbija oskus ja teadmine küsida kohaliku taluniku kasvatatud veiste liha?
  • Kelle huvides on oma kasvatatud loomade eest head hinda saada?

Tarbija poolehoid on veisekasvataja enda kätes

Näha on, et sama moodi nagu veiseliha häid külgi tuleb alles tarbijale tutvustada, sama aeglaselt jõuab meie kasvatajani arusaam, et enda toote hea käekäigu eest vastutab ta eelkõige ise. Olen näinud korduvalt sama mõtet erinevate kasvatajate poolt esitatuna: keegi kuskil peaks nüüd välja mõtlema, kuidas minu lihaveised saaksid  ka head hinda… Ei-ei, keegi teine ei pea seda tegema ega hakkagi turumajanduse olukorras tegema. See, kes väärindab, tahab saada tulu selle eest, et väärindab. Ei ole meil ükski tööstus lihaveisekasvatajatele sotsiaalabiks, vaid ikka omanikele kasumi teenimiseks.

Töötlejal ei ole vahet, mis liha tema kasutab: siga, kana, veis… See mis müüb, seda töötleb. Meile on see oluline, et liha oleks meie toodetud ega pärineks kuskilt maakera kuklapoolelt. Meil on vaja jõuda läbi tarbija töötlejani, et meil tekiks olukord, kus meie saame öelda mida, palju ja mis hinnaga me üldse müüme. Seega tuleb kasvatajatel ise – kas üheskoos või üksi – oma tootele luua eeldused hea hinna küsimiseks.

Kui Rasmus Kagge mainis kulusid turundusinimesele, käis saalist läbi kerge värin. Miks on see nii kallis? Üks keskmise palgaga inimene täiskohaga tööl? Tasub aru saada, et tänapäeval ei ole müük ja turundus sama, mis kuulutuse panek lehte. Et jõuda tarbijani, peab pidevalt teda end jälgimas hoidma, tarbijal peab tekkima emotsionaalne side tootja ja tema tootega. See tähendab aga suure hulga tunde tööd ja töö eest soovitakse ka tasu. 

Võitlus herbivooride ja omnivooride vahel

Ma ei tea kui palju Eesti kasvatajad on kursis, mis mujal maailmas toimub. Aga tasub olla. Põhjus, miks me peame ISE püünele astuma kui kasvatajad, on ka hoopis teistpidine. Väga tugev propaganda toimub kogu loomse tööstuse vastu. Ma veel ei tea, et Eestis oleks mõni kasvataja sattunud turmtule alla, aga nii Suurbritannias, Austraalias, Kanadas kui USA-s on see just talunik, kes kannatab nii sotsiaalmeedias kui ka füüsiliselt hullunud fanatistide vägivalla all. Ma arvan, et nende tendentside osas, mis mujal tõusmas, ei TOHI ka meie pead liiva alla pista. Tuleb väga selgelt ja avatult enda eest seisma asuda. Siin ei ole teist vastumürki kui kasutada samu meetoideid nagu äärmuslased ise kasutavad.  Luua emotsionaalne taust, millega tarbija saab samastuda ja nii hoida teda enda poolel ja enda lähedal.

Ja lõpetuseks – kvaliteet, kvaliteet, kvaliteet. Kui pakutud veiseliha siiski ei ole nii hea ja kvaliteetne nagu kogu müügijutust eeldada võis, siis teeb suure karuteene kogu sektorile. Bränd “Eesti Lihaveis” ja selle lugu peaks olema siin heaks õpetajaks, et töötleja on meie klient ja kui me ei suuda teda hoida ja pakkuda talle sobivad, siis jalad hääletavad, ning juttugi ei ole, et ta müüki ja turundusse raha paigutaks. Korra petta saanud tarbijat on väga raske tagasi meelitada! 

Tõuloomade müük

Turundus ja müük tõuloomade puhul käib üsna samamoodi nagu veiseliha müük ja turundus. Tuleb läbi mõelda kellele, mida ja miks pakkuda ning kuidas seda teha. Aga ma tooks mõned väikesed terad, millele enne kui üldse alustad võiks mõelda.

Konkurentidel on aastad või isegi aastakümned edumaad. Kõik need vead ja näpukad, mis teeb praegu mõni algaja, on teistel ammu seljataga. Konkurents on survestanud tõukarju rohkem kvaliteedi peale panustama. Isegi aretuslikult tehakse aina suuremaid hüppeid edasi. Ei ole enam lihtsalt paljundamine, vaid palju sisulisem töö oma karja aretusväärtuse tõstmiseks.

Karja tervis ja tõulisus

Karjatervis ja karja tõulisus on tõsised müügiargumendid. Seega kui soovida hakata tõuloomi müüma, siis peaks väga hoolega valima, kust kohast need loomad ostad, millised on põlvnemised ja milline karjatervis. Ostes alla 100% tõulisusega loomad, võib jääda eksportmüükidest kõrvale või saada teistest vähemalt 1/3 võrra väiksemat tulu. Mingigi ülevaate saamine oma väikeses karjas nakkushaiguste esinemise kohta võib maksma minna pea 2000€. Alustajana ei pruugi sellist raha välja käia olla, kuid turul konkurentsi pakkumiseks või ekspordi peale mõeldes on vaja oma karjatervisest kindlasti ülevaadet omada.

Meil on kõigis tõugudes juba väga arvestatav hulk karju ja materjali. Peaks leiduma igas hinnas puhtatõulisi jõudluskontrollis pulle, aga jõuab neid ristandeid ikka veel sugutööd tegema. Siingi on aretukaskarjadel vaja teha müügi- ja turundustööd, selgitada miks tuleks eelistada tõuraamatu pulli. Tõupullide müügi juures on üldse konkurents väga tihe! Siin ei ole midagi muud teha kui ise aktiivselt oma loomi müüa. Eriti alustaja peab suutma ostjale tõestada, et ta loomad on vanemate aretusfarmide loomadega konkurentsivõimelised.

Olles sugulooma müüja rollis tuleks vaadata kriitiliselt üle, mida auto peale ajada. Need loomad jäävad pikaks ajaks müüjat kui aretajat kellegi karjas reklaamima.

Müügi puhul on vaja ka kannatust varuda. Kõik saab müüdud – kui ei lähe tõuloomaks on kombinaadi uksed alati valla.

Julge olla oma loomade ja toodete taga

Mis ma lõpetuseks öelda tahan… Meil ei sõida külade vahel ringi ostuagendid otsides kuldaväärt lihaveiseid ja tehes meile lotovõidule sarnaseid pakkumisi. Ise tuleb olla aktiivne:

  • endast teada anda,
  • otsida sobivad seltsid, projektid, tööstused, huvigrupid
  • otsida võimalused otse turustada
  • jne.

Me elame globaalses ühiskonnas. Kurb on maha magada õige hetk oma valdkonna eest seista.

Jaga teistegagi: