Karja tervis ehk miks mina enam laatadel ja näitustel oma loomadega käia ei tahaks…

karja tervis aberdiin-angus

Karja tervis on teema, millele üsna tihti mõtlen. Aasta tagasi nägin korralikult vaeva, et oma mullikas näitusevalmis saada, siis avastasin tal kõrva seest vutimuna suuruse moodustise. Tuli välja, et tegu on papillomatoosiga. No guugeldasin ja lugesin, et sellise haigusega ei tohiks näitustel käia. Nii jäi mu lehmik koju. Aga kui ise näitusele jõudsin, siis nägin mitmel loomal samu moodustisi peal…

Tol hetkel olin veidi solvunud – keegi ei öelnud, et pappilloomiga võib näitustel osaleda – aga praegu tean, et sellest viirusest hullemaidki on olemas. Seetõttu ma näitustest enam nii väga lugu ei pea. Riskid on liiga suured. Ja suured on nad seetõttu, et kasvatajad kas ei tea, mis haigused neil karjas on, või kui teavad, siis varjavad seda ja tulevad ikkagi loomadega välja. Seega parem on neist üritustest oma loomad eemal hoida.

Ka oksjonilt looma ostmine ei ole arukas. Või vähemalt tasuks lasta uurida looma põhjalikult ja kindlasti pidada karantiinis.

Ma loodan, et suudan anda oma karjast aja jooksul hea ülevaate ka läbi oma kaamera ja turustamine ei jää selle taha, et mu loomi ei ole näha kuskil laadal väljas.

Karja tervis ostuprotsessis

Mul on plaanis tuua lähiajal oma karja uued loomad välismaalt. See on aga veel üks põhjus mõelda oma karja tervisest. Korraga tekkis mul veel terve rida uusi küsimusi seoses nakkushaigustega. Alustasin ikka sellest otsast, et mida peab uurima, kui loomad toon.

Nimekiri haigustest sai selline:

  • tuberkuloos,
  • bluetongue,
  • schmallenberg,
  • brutselloos,
  • leukoos,
  • veiste viirusdiarröa,
  • paratuberkuloosi,
  • rinotrahheiit,
  • leptospiroos,
  • mükoplasma,
  • koronaviirus,
  • respiratoor-süntsütsiaalviirus,
  • sugupullil ka trihhinelloos ja klamüüdia.

Lisaks tuleks müüjalt veel uurida, milliseid parasiite on nende karjadest isoleeritud ja kas karjas esineb pügaraiga.

Tegelikkuses aga jääb siinkohal ostmine katki, sest kui müüjale kogu see nimekiri ette vuristada, siis kaob tal müügihuvi üsna kiiresti.

Mõistlik oleks alustada haiguste olemasolu uurimisel hoopis teisest otsast. Nimelt – kuna mul on kodus juba korralik kari loomi – ostetud Eesti eri karjadest, osa isegi importloomad – siis oleks hea teada, milliste haiguste eest üldse veel tasub oma karja kaitsta ehk uurida välja, millised haigused sul nii kui nii juba karjas olemas on.

Meie karja tervis

Seni on minu jaoks ainus häiriv asi oma karja juures olnud halva ilmaga köhatavad ja tatised loomad. Mitte kõik loomulikult, aga mõni loom on lausa pidev tattnina. Ja see aasta laudas sündinud vasikatel oli kolmel kõhulahtisus. Rohkem nagu muresid ei olnud veterinaarile kurta.

Uuringute tegemiseks valisin põhikarjast seitse amme (kokku ammesid 22), kes kõik olid eri päritolu. Võtsin neilt vereproovid ja lisaks parasiitide uuringuks ka roojaproovid.

Proovide tulemused

Väga hea uudis oli see, et siseparasiitidega on meie karjas kõik väga hästi. Neid praktiliselt ei ole, vaid üksikud ümarussimunad. Maksakaan, kopsu-uss, libediku-uss, jne – meie loomad on neist puhtad. Püüan seda asja edaspidi regulaarsemalt uurida.

Rinotrahheiiti ja viirusdiarröad meie karjas ei ole.

Üks loom oli respiratoor-süntsütsiaalviiruse antikehadega. Too on importloom ja on võimalus, et ta on vaksineeritud, sest kui ta oleks haiguse kandja, siis nelja aastaga oleks pidanud ta ka teisi nakatama. Seda ma üritan edasi uurida, võttes ka teistelt Taanist toodud loomadelt vereproovid. Ja eks ajaga saab kogu kari ära uuritud nagunii.

Mükoplasma

Kaks lehma olid mükoplasma antikehadega. Pean endale tihti meelde tuletama, et antikehade määramine ei ole haigustekitaja määramine. Kuna hetkel haiged loomad karjas puuduvad, siis haigustekitajat me ka määranud ei ole. Seega karjast kedagi ma välja viima ei rutta.  Loomad on ikkagi 5 aastat olnud ilma tõsiste haiguspuhangute või suremisteta. Ei tee see enam hullu kui tasa ja targu edasi uurime ja kohe tapamajja saatma loomi ei hakka.

Üks artriidis vasikas meil eelmine aasta oli, aga selle ema viisime karjast see talv välja.

Mükoplasma põhjustab mastiiti, hingamisteede haigusi ja artriiti. Taani kogemustest soovitused mükoplasma osas:

  • üle vaadata
    • hügieen farmis, 
    • söötmine,
    • loomade liikumine ja muud stressitekitajad;
  • haiged loomad eraldada;
  • testida haigustekitaja suhtes loomi, kellel on mastiit, artriit jne;
  • haigustekitaja suhtes positiivsed loomad eraldada.
Koronaviirus

Kõigil valiku loomadel tuli positiivne aga koronaviirus. Koronaviirust on vähemalt 3 varianti, kahjuks labor neid eristada ei suutvat. Meie puhul ilmselt võib välistada talvedüsenteeria variandi – ma vähemalt loodan, et olen piisavalt loomakasvataja, et selle haiguse märkamine kahe silma vahele ei ole jäänud.

Kuna minu mure on ikkagi tatininad ja köhatajad, siis arvatavasti on meil see koronaviiruse variant, mis põhjustab hingamisteede vaevusi ja ka vasikate kõhulahtisus on võimalik. Kindel on see, et kui mõni vasikas veel peaks kõhu lahti saama, läheb proov laborisse.

Aga lõpuks ma leidsin sellised laused: “Bovine coronaviruses antibodies are widespread in cattle” (Veiste koronaviirus on karjades laialt levinud) või “most cattle are seropositive to BCoV” (Enamus karju on veiste koronaviiruse suhtes seropositiivsed). Ja küsimused said kohe otsa, sest esimese asjana soovin alati teada just seda, kui levinud see või teine antikeha siis on.

Karja tervis võiks olla oluline iga veisekasvataja jaoks

Mina oma karjas jätkan neid uurimisi kui vähegi jõuan maksta, arvestada tuleb ikka neljakohalise arvega. Ma tean küll, et enamus Eestis sellest praegu veel lugu ei pea, kas ta saab uuritud karjast tõulooma või ostab naabrilt X ristandi koos X haigustega. Sellegipoolest soovin uskuda, et kunagi muutub see ka meil oluliseks ning investeerimine oma karja tervisesse hakkab tagasi tooma.

Üks on kindel –  tasub endale hästi selgeks teha, millist viiruste-bakterite-seente kompotti sa endale karjamaale tahad. Mina ei tahaks ühtegi, aga mõnda on väga raske vältida. Ma ei tahaks neid pappilloomegi näha (õnneks see aasta on noorloomadel need pisikesed pea märkamatud).

Või nagu see nimekiri haigustest, mida ostu juures uurida tuli… Lõpuks ei olegi sul looma keda osta. Mingi kompromissi peab tegema, aga hea on kui sa tead, milles sa kompromissi teed ja ikka ise otsustad, mille eest maksad. Kahjuks ei tule looma ostul kaasa garantiid haiguste ravi hüvitamise osas ning need kulud kannad kõik ise. Samuti ei maksa sulle keegi kinni haiguste põdemise tulemusel saamata jäänud juurdekasvusid. Seega võiks karja tervis olla üks olulisi prioriteete iga tubli veisekasvataja jaoks.

Terveid ja trullakaid vasikaid!

P.S.

Lisaks on nüüd kõigilt Maru Lihaveise karja ammedelt võetud roojaproovid paratuberkuloosi uuringuks. Selle haiguse esinemist karjas teisiti teada ei saa. Tulemustega läheb küll veel aega, aga vähemalt on mul hea tunne omada ühte vähestest lihaveisekarjadest Eestis, kus on uuritud paratuberkuloosi 🙂

Jaga teistegagi: